Katrin-Lisa Laius on Tallinna Saksa Gümnaasiumi vilistlane, kes saavutas aastal 2019 Jugend debattierti rahvusvahelises finaalis auväärse teise koha.
1. Mis inspireeris / Kes julgustas Teid osalema projektis Jugend debattiert?
Ütlen ausalt, ma ei tahtnud minna. 11. klass on väga raske aasta õppimise poolest ja ka kooliväliselt oli mul piisavalt tegemist. Minu klassikaaslane oli õpetajale lubanud, et ta läheb, kuid mõtles siis ümber ja palus mul tema asemel minna.
Ma ei tahtnud, aga olime head sõbrad ja sellepärast otsustasin vastu tulla. Ma tulin kvalifikatsioonile kaasa varuna lihtsalt selle pärast, et muidu oleks liiga vähe inimesi ja mulle lubati, et mind üldse ei hinnata. Pärast esimest debatti läks aga õpetaja Voss teiste õpetajate käest küsima, miks ma ei osale. Väidetavalt sain väga ilusti hakkama. Siis tuli terve kamp õpetajaid minuga rääkima ja küsima, et miks ma ei osale ja et äkki mõtlen ümber. Ma ei tahtnud, aga imelik oli ära öelda, kui juba õpetajad tulevad ise paluma. Niisiis ütlesin jah. Aga igal pool käisin edasi ja jonnisin, et ei taha ja mind sunnitakse jne. Eks mulle tõesti nii tundus, ja vahel oli vaimselt raske seal olla, kuna tundsin ennast vales kohas ja kogu aeg mõtlesin, et ma ei taha siin olla ja mind sunnitakse jne. Lihtsalt 11. klass oli raske. Lõpuks olen Vossile ikka tänulik, et võtsin projektist osa ja jõudsin nii kaugele.
2. Mis Teile väitlemise juures meeldib?
Ausalt öeldes mulle väitlemine väga ei meeldi. Selles mõttes, et ma üritan üldiselt konflikte vältida ja kui hakatakse arutama mingit väga vastuolulist teemat, näiteks vaktsineerimine, siis mina pigem olen vait, et kellegagi mitte riielda. Tavaliselt kui on mingi tülikas küsimus, ma mõtlen selle peas ise läbi, arutan iseendaga ja leian mingi lahenduse, aga teiste juuresolekul hoian ma pigem suu kinni, isegi kui mul on mida öelda.
Meeldib, et väitlemine paneb mõtlema ja analüüsima. Väga tihti on mingisugune arvamus, mis lihtsalt on ja selle taga ei seisa midagi. Kui aga seda arvamust kaitsma peab, hakkan mõtlema, miks on nii õige ja teisiti mitte, kas on mingeid konkreetseid näiteid, et tõestada, et minul on õigus, kas on mingisugune väga tugev argument, millega ei saa vaielda jne. Nii hakkame analüüsima, miks meil mingisugune arvamus on ja kas see on üldse õige, kas ma tõesti olen sellega nõus või on see lihtsalt populaarne arvamus ja sellepärast olen nõus või vastupidi ebapopulaarne arvamus ja sellepärast olen nõus, et teistest kuidagi erineda. Teist inimest, kellel on mingi kindel arvamus, on üldjuhul päris raske ümber veenda, seega peab pingutama ja mõtlema, mida ja kuidas ma saan talle öelda, et ta nõustuks, et minul on õigus, mitte temal. Kui teine inimene oskab ka oma seisukohta argumenteerida, on veelgi parem, siis võib tihti jõuda järeldusele, et maailm ei olegi must-valge ja ükski arvamus ei saa olla 100% õige või vale.
Väitlemise juures on väga tähtis kuulata, mida teisel inimesel öelda on, mitte kogu aeg oodata, millal tuleb jälle minu kord rääkida. Kui võtta JDI, siis seal on reeglid tehtud täpselt nii, et peab teist inimest ära kuulama ja vastama sellele, mida tema ütles. See mulle kindlasti meeldis konkursi juures, kuna mulle tundub, et väga tihti midagi arutades või tülitsedes räägitakse üksteisest mööda ega taheta kuulda, mida teisel inimesel öelda on. Kokkuvõtvalt meeldib, et väitlemine paneb teist poolt kuulama ja kuulma.
3. Kas Te ütleksite, et saksa keeles on raske väidelda? Miks/miks mitte?
Kindlasti on raskem panna oma mõtted sõnadesse kui näiteks eesti keeles. Siiski mulle tundub, et meie koolis (Tallinna Saksa Gümnaasium) on kümnendaks/üheteistkümnendaks klassiks saksa keele tase juba piisavalt kõrge, et väitlemisega ilusti hakkama saada. Näiteks ma ei mäleta, et mul oleks eriti probleeme just keelest arusaamisega. Ettevalmistamisel kui lugesin mingeid artikleid, ma ei pidanud igat teist sõna tõlkima, samamoodi debati ajal, ma ei mäleta, et keegi oleks midagi sellist öelnud, millest ma poleks aru saanud. Sõnavara oli juba piisavalt hea, seega arvan, et just keelest arusaamine meie kooli õppijatele pole väga raske.
Kindlasti on aga raske ise hakata rääkima. Ma võib-olla tean seda sõna, mis mul vaja on, aga õigel hetkel ei tule meelde. Grammatika läks üldjuhul üldse kuskile metsa ära. See on minu arust seotud just sellega, et me rääkimist koolis väga ei õpi. Pigem teeme asju kirjalikult ja kirjalikult oskavad kõik ilusaid ja loogilisi lauseid kokku panna, kuna on aega mõelda, kuhu mis läheb. Rääkides pole aga nii palju aega mõtlemiseks antud, peab kohe ütlema. Siis tulevad närvid ka mängu ja lõpuks läheb kogu saksa keel meelest ära.
Aga harjutamine teeb meistriks ning mõne aja pärast saab rääkimisega ka ilusti hakkama.
4. Te olete käinud projektiga ka Eestist väljas, mis oli Teile kõige meeldejäävam hetk?
Ei oska isegi öelda. Käisin finaalnädalal Budapestis ja pean ütlema, et terve nädal oli toredaid hetki täis. Tooks siinkohal välja 2 ööd: enne poolfinaali ja enne finaali, kui istusime neljakesi ehk siis mina, Polina (teine osaleja Eestist), Kadri (Alumna Eestist) ja õpetaja Kaja Reissaar õpetaja Reissaare toas ja kõik koos valmistasime mind järgmiseks debatiks ette. Oli väga kodune, saime väga palju rääkida ja naerda. Kuidagi väga hea oli tunda nii palju toetust ja usku minusse, mida mul endal ei olnud. Üldse tooks välja, et mul väga vedas inimestega, kes mind siis ümbritsesid just kõik eestlased, kes Budapesti kaasa tulid, olid väga suureks abiks ja toeks. Olen siiamaani väga tänulik.
5. Mida Te tagasi vaadates ütlete: Kuidas väitluskonkursil Jugend debattiert osalemine Teile kasuks tuli?
Kindlasti tuli väga palju kasuks. Esiteks olen suur argpüks ning suurema auditooriumi ees rääkimine oli minu jaoks alati väga suureks väljakutseks. Ma ei saa öelda, et ma nüüd ei kardaks esinemist, aga olen vist õppinud oma hirmudega natuke paremini hakkama saama. Tänu Jugend debattiertil osalemisele olen saanud palju uusi tutvusi ja sõpru, kellega mul tol ajal paljud eesmärgid kattusid, mis kergendas nende saavutamist, kuna saime üksteist aidata ja toetada.
Ilmselt aitas Jugend debattiert kaasa minu eneseväljendusoskusele saksa keeles, kuna koolis tundides me siiski ei saa nii palju ise rääkida või räägime poolikute lausetega või üldse ühe sõna kaupa olenevalt sellest, mida konkreetselt küsitakse. Väitlusel pidi aga rääkima loogiliste lausetena, millest teised ka aru saama pidid. Samas pean ütlema, et grammatiliselt ma ei hakanud paremini rääkima, pigem vastupidi: kõik artiklid jne lähevad meelest ära, keegi ei korrigeeri ja eks kõik ülejäänud räägivad ka valesti. Jugend debattiert aitab just hakata rääkima, aga et sa õigesti räägiksid, on juba sinu töö. Kui sa ise ei näe sellega vaeva ja ei mõtle järgi, siis ei lähe grammatika iseenesest paremaks.
Kindlasti on Jugend debattiert mulle kasuks tulnud ka minu praeguse stipendiumi saamise juures. Õpin Saksamaal ning saan toetust DAAD-stipendiumilt ning olen päris kindel, et väitluskonkursil osalemine mängis stipendiumi taotlemisel ja saamisel suurt rolli.
6. Mida see konkurss Teie arvates demokraatliku ühiskonna heaks teha saab?
Mulle tundub väga positiivne see, et enne debatti ei saa ise valida, kumbal poolel, kas siis poolt või vastu, osaleja hakkab väitlema. Kõik loositakse kohapeal 20 minutit enne debati algust. Seega peavad osalejad tihti esindama poolt, millega nad ise pole nõus. Debatiks ettevalmistamisel tuleb valmistada ette mõlema poole argumendid, lugeda erinevaid arvamusi, ka neid, millega ise pole nõus. Mulle tundub, et tänapäeva ühiskonnas ei nähta väga tihti probleemi teist poolt. Inimeste arvamused muutuvad aina radikaalsemaks ja aina vähem tahetakse üksteist kuulata. Sotsiaalmeedia on minu arust seda ka väga palju motiveerinud. Uued algoritmid on võimelised aru saama, mida inimene usub või arvab ning näitama ainult uudiseid ja artikleid, milles on esindatud samasugune seisukoht nagu lugejal. Mida rohkem inimene neid ühekülgseid asju vaatab, seda rohkem talle neid pakutakse. Lõpuks mõtlebki lugeja, et ainult temal on õigus, sest nii palju on infot, mis läheb tema uskumustega kokku. Tegelikult on aga vastupidist arvamust täpselt sama palju, inimene aga ise ei taha seda näha ja sotsiaalmeedia teeb nii, et ei näeks ka. Jugend debattiertis peab aga nägema mõlemat poolt ja see on demokraatlikus ühiskonnas minu arust väga tähtis. Mulle tundub, et tänapäeval ei ole probleem selles, et inimestel on erinevad, isegi kohati radikaalsed, arvamused. Probleem on selles, et inimesed ei ole nõus nägema ega kuulama erinevate arvamustega inimesi.